Kennelist

Kennelist/About kennel

Minu kui koerakasvataja ajalugu sai alguse tüüpilisest koerafanaatikust lapse unistusest, mis ühel päeval täitus.
Isa ja vend tõid mulle ühel päeval kutsika, mille nad olid turult ostnud. Ma ei uskunud oma õnne. Päris oma koer! Seni olin saanud nuruda jalutamiseks ainult teisi meie maja koeri, elasin nimelt Mustamäel 9 - korruselises majas. Ema oli siiani olnud koera võtmise vastu.

Kahjuks oli mu õnn üürike, sest kutsikas suri kolmekuuselt koerte katku. See haigus oli tol ajal väga levinud ja minu teadmised koertest ja nende haigustest olid väga vähesed, olin üheteistaastane. Saatuslikuks juba peaaegu tervenenud koerale sai liiga varane jalutuskäik õue.

Elasin kutsika surma raskelt üle ja vanemad ei julgenud ega tahtnud enam uut koera võtta. Kehtis ka reegel, et kui koer on surnud katku, siis sinna majja enne aasta möödumist uut koera võtta ei tohtinud.
Kuid koerasoov oli hirmus suur ja kui aasta mööda sai, tuli meie perre pisikene NAKI, kes oli samuti segavereline. Ostsin ta ühe klassiõe käest ja mäletan, et koera ema nimi oli Muha ( vene keeles kärbes ). Ostes oli ta nii väike, et mahtus peopesale ära. Väljas oli maikuu ja kui ta rohu sisse maha panin, pidi ta kõvasti pingutama, et üle mätaste saada.


Tu Rell ja Naki (1983)

Ja siis see koerakasvataja elu algas. Mulle meeldis väga käia vaatamas koerte treeninguid Mustamäel, Vanaka suusamäe all oleval koerte koolitusväljakul. Olin seal platsi ääres pidev külaline ja kiibitseja. Vaatasin, mida suured ja targad tegid; läksin koju ning proovisin järgi teha. Siis käisime platsil harjutamas ja ühel päeval võtsin julguse kokku ning küsisin ühelt treenerilt, kas ma tohin ka nendega koos harjutusi teha. Enamus koertest platsil olid suured ja ilusad saksa lambakoerad, mõned terjerid ja kollid ka. Minul aga oli pisike, umbes 20-30 cm kõrge segavereline, tüüpiline vanaemade karjakrantsi moodi koer!

Et treener (tollel ajal nimetati instruktor) mind dressuurikursustele võtaks, üritasin ette näidata kõik, mis ma ise koerale juba selgeks olin õpetanud. Lootsin, et kui instruktor näeb, et me midagi oskame, siis ta saab aru, kui väga see mind huvitab ega saada kohe minema.
Instruktor, kelleks osutus Linda Käär, ei mõelnudki mind minema saata. Tema enda esimene koolitatud koer oli samuti olnud segavereline. Nii mõistis ta mind väga hästi ning võttis meid oma dressuurigruppi. Kursust nimetati ülddressuuriks, lõpetasime selle väga edukalt, olles ainsad, kes said I järgu - tollel ajal oli see parim võimalik tulemus.
Naki oli oma eksami edukalt sooritanud, kuid koolituses polnud rohkem võimalik edasi minna tema väikese kasvu tõttu ( tõkked ).

ÜLDDRESSUUR KOOSNEB JÄRGMISTEST SOORITUSTEST:

  • Raport
  • Ilma rihmata kõrvalkäimine
  • Pöörded kohapeal, käsklusega "kõrval"
  • "Istu , lama, seisa" 15 m pikkuselt distansilt
  • "Siia" ja "kohale" 15 m kauguselt
  • Apport
  • Maast toidu mittevõtmine
  • Barjäär
  • Poom
  • Redel

Kaitse -valveteenistus koosnes:

  • Eseme valik( üht eset anti nuusutada ja koer pidi seda näitama 5 sarnase kujuga, kuid teise lõhnaga eseme hulgast )
  • Eseme valvamine - kaitse kotiröövli eest
  • Kurjategija kinnipidamine


kaitsekoolitus

Suusavedu koosnes:

  • Aja peale 800 m läbimine.
  • Pöörded vasakule ja paremale (koer pidi tundma käsklusi "vasak", "parem", "edasi", "seisa" )

Jälitusteenistust õpetasid Nõukogude miilitsas väljaõppe saanud koerajuhid ja neid koeri, kes selle eksami sooritasid, oli eriti vähe. Koosnes see dressuur järgmistest sooritustest:

  • Inimese valik antud lõhna järgi ( koerale anti nuusutada mingit eset ja lasti selle eseme omanik 5 inimese seast välja valida )
  • Eseme (pulga) valik antud lõhna järgi ( 6 eset )
    Inimese otsimine maa-alalt ( koer pidi otsima maa-alale peitunud inimest ja andma haukumisega märku tema leidmisest )
  • Esemete otsimine maa-alalt ( koer pidi otsitavalt maa-alalt leidma 3 eset ning need ära tooma )
    Jälje ajamine ( 500 m. jäljel 3 eset )


(1981)

Nii hakkasingi ema nuruma, et ta lubaks mul võtta saksa lambakoera. Ja 6.detsembril 1978.a. sündis TU-RELL. Ta oli must, kõrbpiirideta saksa lambakoer. Tema ema Tuuli - Tulli oli sama värvi ning hakkas mulle meeldima oma heade koolitusomaduste ja energilise iseloomu tõttu, samuti eduka näitusekoerana. Ta paaritati Argoga, kes elas Riias ja oli tol ajal samuti edukas nii võistlustel kui dressuuris. Tuuli -Tulli tuli 1977.aastal üleliidulistel teenistuskoerte näitus-ülevaatusel II kohale. Iga liiduvabariik pani välja 3- liikmelise võistkonna.

Tu-Rell oli oma aja kohta veidi väiksem ja kergem kui idaeuroopa lambakoer, turjakõrgus 61-62 cm. Ta oli väga energiline ja sportlik, armastas väga ronida üle kõikvõimalike takistuste ja igasuguste tõkete. Kord ronis ta mööda tuletõrjeredelit maja katusele ja maal tavalisest redelist pööningule ronida polnud talle üldse probleem. Allatulek oli palju keerulisem.
Tu-Relliga ja Nakiga käisime palju aastaid agitgrupis, see oli selline grupp, mis esines koertenäitustel, koolides ja muudel üritustel, kus demonstreeriti koerte oskusi. Grupis oli 6-10 inimest ja seal olevate koerte koolitustase oli väga kõrge.
Tu-Rell oli koer, kellele andis palju asju õpetada - nn. "tänulik koolitusmaterjal"
Tu-Rellil oli I järk ülddressuuris
I järk kaitse-valvedressuuris
I järk suusaveos
III järk jälitusteenistuses


Agitgrupp (1981)

Tu-Rell oli ka edukas näitusekoer. Ta võitis Riia näituse 1982.aastal, ringis oli 35 koera. Ta tuli 1981. aastal Vabariikliku näituse võitjaks jne., kõike enam ei mäletagi.
Peale Tu-Relli surma 1985.aasta detsembris me poolteist aastat koerta ei võtnudki. Abiellusin, sündis esimene tütar. Kui tütar Sirli oli 8 - kuune, kinkis üks Tu-Relli kutsikaomanik ( Vello Veskaru ) meile oma koera Vereli kutsika.
Kutsikas sai nimeks O-RELL. Orelli isaks oli Ida - Saksa veredega koer Riiast Bjorn is Djatloroh Gor???? Bjorn oli rahuliku ja väga enesekindla loomuga ning tegi hästi varrukat. Orellist kasvas väga temperamentne, tugeva närvisüsteemiga loom ja suurepärane varrukakoer. Kuid ajad olid siis sellised, et ega dressuurid ei olnud vajalikud; ja võimalust teda kui eriti head varrukakoera näidata polnudki.
Ometi oli tal I järk ülddressuuris ja I järk kaitse-valvedressuuris.


Urve ja Tu-Rell (1981)

Kui Orell oli 4-5 aastane, tekkis meil mõte osta ka üks isane koer. Mõte sai teoks, kui teatud juhuste kokkusattumusel ostsime Ida-Saksast 2 aastase punakashalli värvusega saksa lambakoera. Seda värvust nimetati tol ajal sonaarseks, tänapäeval aga soobliks. Nimi oli tal FRED Von Kärnersec. Koer oli väga enesekindla ja stabiilse loomuga; suure peaga, kuid mitte väga tugeva kehaehitusega, samas tugeva luustikuga. "Varrukat" tegi ta väga hästi ja saagiinstinkt oli tal ka võrratu. Tal oli päris palju kutsikaid, kuid kuna nad ei sobinud sellel ajal moodi tulnud Lääne-Saksa tüübiga ja aretusnõudeks oli näitustel hinne 2, siis suurem enamus neist näitustele ei kippunudki. Nii ongi see liin vist tänaseks välja surnud. Üks Orelli ja Fredi kutsikas võitis Politseikoerte I Meistrivõistlused. Kuid Saksa Lambakoerte Ühing teda siiski aretusse ei lubanud, kuna tal polnud vastavat näitusehinnet.


Fred von Kärnersec

1990.a. ostsime Pääsküla kanti Vete tänavale metsa äärde maja, kus elame siiani, ning seetõttu oli meil võimalus ja tahtmine võtta veel üks koer. Seekord soovisime osta Lääne-Saksa liinidest ja - tüüpi koera. Tolleaegne ALMAVÜ Teenistuskoerte klubi korraldas 1990 .aasta kevadel IPO seminari Soome tippkoolitajate juhendamisel ja õpetamisel. Sealt sai alguse ka huvi Lääne-Saksa tüübiliste koerte ja IPO vastu. Ja nii saigi võetud meie majja "legendaarne koer" Ungwari Star FLAMME.
Flamme ema oli Saksast ja isa Ungarist. Kuskil kaugel isaliinis on tal veidi ka Ida-Saksa verd. Sellest koerast sai meile koera mõistuse ja intelligentsi eeskuju terveks eluks! Flammelt on sündinud 3 Eesti tshempioni ja kõik kutsikaomanikud on olnud väga rahul oma koerte iseloomuga. Flamme on võrratu punase - musta karvkattega, mida ta pärandas ka oma järglastele. Ta omab väga suurt saagiinstinkti ning kaitse- ja valveinstinkti, kuid on loomult stabiilne, intelligentne. Ta nö. "oskab alati olla". Praegu on Flamme 13 ½ aastane. Tema 10 aastasel sünnipäeval oli kohal 101 järeltulijat!

1992.a. läksin tööle Neeme Piirivalvekoerte Kooli. Töötasin seal peaaegu 7 aastat väljaõppe peaspetsialistina. See oli väga tore ja õpetlik aeg nii mulle kui loodetavasti ka piirivalve koerajuhtidele. Neeme Piirivalvekoerte kool asub imeilusas kohas Neeme poolsaare tipus, Tallinnast umbes 40 km kaugusel. Kõik sealsed töötajad on palju ära teinud Eesti teenistuskoerte baasi loomisel ja väljaõppel, samuti võistlustraditsioonide kujundamisel.

1999.a. läksin tööle Päästeametisse pommikoera juhiks, soovides saada teadmisi ja kogemusi praktilisest koerajuhtimisest ja uuetüüpsest väljaõppest.
Päästeametis töötamise aega jääb ka pisipoja Karl-Roberti sünd 2000. aastal. Loomulikult nõuab tema nüüdsest suure osa mu ajast ja energiast!
Päästeametis on tööl ka meie kolm saksa lambakoera. Elukaaslase Tõnu Mägiga on meil kahepeale "vanameister" Es'Caten Detto ehk OTT; minul on kaks endaaretatud emast saksa lambakoera: Detto tütar Estrellest FANTA ja Flamme tütar Estellest STELLA. Kõik kolm koera on osalenud Afganistanis missioonil "Kestev Vabadus", otsides autodest lõhekainet. Ott käis missioonil Tõnuga, Stella oli koos Indrek Sammi ja Fanta koos Kaido Taalmaniga. Eesti Vabariik on neid kolme koera ja ka teisi Afganistanis missioonil osalenud koeri, kahte labradori, autasustanud ordeniga.
Otil (Es'Caten Detto) on koolitustulemusteks IPO - I, SchH -1, PJK-1, KK-3. Kutsume teda vanameistriks, kuna ta on kodus tõeline karjajuht (ainult Flamme oli tast enne üle). Koolitusväljakul käitub nagu tõeline proff, eriti kui platsil on kutsikad ja noored koerad. Otti on hästi mõnus koolitada, sest tal on väga head instinktid; näiteks meeldib talle väga pall jt. sikutamismänguasjad. Samas on ta suurt kasvu, iseloomult tugev ja dominantne - et ta su sõna kuulaks, pead olema talle tõeline autoriteet.
Oti tütar Fanta on palju naiselikuma, pehmema iseloomuga , mis teeb tema koolitamise oluliselt lihtsamaks, ta on ka haruldaselt avatud mõistusega ja koostööaldis.

Lõpetuseks meie uutest koertest:
Meil on süsimusta värviga Piirikoer EVER, kellega tegeleb Tõnu.

Minul aga on lumivalge ( ! ) Šveitsi valge lambakoer LACKY LUNA ja must sakslane KATO of My Bodyguard, kes on pärit USA-st, tema vanemad aga Saksamaalt. Ta meenutab mulle väga oma olemuselt ja välimuselt Tu-Relli.
Ever, kelle emasliin on Ida-Euroopa lambakoerte oma, ongi muide Tu-Rellile sugulane!

Ja tänaseks on tütred Sirli (17) ja Karin (15) üle võtmas meie kennelit (Sirli sõnad).

Ajalugu kordub!

Urve Lageda